Teatripäeva eelses "Jüri Üdi Klubis" ajasid Leino Rei ja Rein Pakk muuhulgas juttu ka lasteteatrist ja teatriarvustustest lasteteatri aadressil, mis on väga kokku kuivanud ehk peaaegu olematud.
Ka "Sirp" oli lahke ja võttis trükki Rait Avestiku ning Kaido Ranniku arvamusartiklid Eesti lasteteatri hetkeseisust. 
Mida tuleks aga teha, et järgmisi kirjatükke ei peaks ootama jälle aastakse, kui taas saabub rahvusvaheline Lasteteatripäev ja et mitte ainult tegijad ei kirjutaks oma üleelamistest, vaid ka vaatajad-asjatundjad nähtud-kogetud elamustest või nende puudumisest.
Või on tõesti meie lasteteater nii mage ja mannetu, et käsi ei tõusegi sellest kirjutama. Kuid, kas leidub üldse kedagi, kes omaks tervikpilti lastele ja noortele mängivatest teatritruppidest ning nende tegemistest ja repertuaarist.Ja oskaks neid kõrvu seada riigiteatrites loodavaga.
Või ei ole see kõik üldse tähtis. Aga lapsed on ju tähtsad, vähemalt nende vanematele, pealtnäha.

Väiksemad teatritrupid on kahe kuni viie liikmelised sõpruskonnad. Üksikutel on oma saalike, mõnel ka majake, kus mängib, teine ongi vaid kõik-see-aeg ratastel. Mõnele on see põhitööks, teisele hobiteenistuseks, kolmandale peaparanduseks. Ühed sõidavad ainult mööda lasteaedu ja koole, teised käivad ka laatadel ja suvepäevadel, kolmandad peavad õigeks vaid teatrimajades mängida. Mõned esinevad selleks, et maailma muuta, teised mängivad vaid raha pärast. Ühtedel kukub see hästi välja, teiste puhul tuleb nutt peale. Mõned saavad riigilt toetust, aga neid on vaid käputäis, enamus pusib omaette. Mõned tahaksid, et neid märgataks ja nende püüdlusi austataks, teised aga oleksid parema meelega tundmatud, eriti maksuametile ning kolistaksid lõputult mööda lasteaedu ja koole,  kuniks jagub õpetajaid ja lapsevanemaid, kel on ükskõik, mida nende  lastele vaatamiseks pakutakse ja kes on need näitlejad.
Pilt on väga kirju, kuid kirjutamist väärt.

Kutsun üles kõiki, kes ühel või teisel moel on puutunud või puutuvad pidevalt kokku lasteteatriga, kas siis tegijate või vaatajate poolt, kirjutama oma tegemistest või nähtust. Ikka sellepärast, et meie lapsed näeksid mitmekesist, kuid parimat teatrit.